This spring, my photo is on the cover of Estonian photo-magazine "POSITIIV".
Inside, you can read about my work as a live photographer and see some photos of Robert Plant, Ziggy Wild, Elephants from Neptune and other artists from here and there.
I'll add the translated text as soon as I get the time.
Enjoy!
***
Ma ei kasvanud
üles koos muusikaga, minu ümber ei olnud kunsti ja mu
tutvusringkonnas polnud ühtki vahetult loominguga seotud inimest.
Keegi ei öelnud, et see on õige viis, kuidas oma elu elada, kuid
samas ei vaielnud keegi ka ülemäära vastu. Ma ei ole pärit
katkisest kodust, ma polnud teismelisena liiga suur mässaja ning
muusikas ei peitunud minu jaoks ainsat väljapääsu. Niisiis ei ole
mul tüüpilist rokibiograafia esimest peatükki. Mingil hetkel ma
lihtsalt tundsin, et hing on aju eest valiku ära teinud ja see oligi
algus.
Enne kui üldse
fotograafia poole vaatama hakkasin, juhtisin Tartu Noorteraadios
Bändisaadet. Tegin igal nädalal noorte muusikutega intervjuusid ja
mängisin nende lugusid. Kuulajate seast leidsin endale sõbra, kes
soovitas saatesse kutsuda Helena Nova. Intervjuu jaoks taustauuringut
tehes sain teada, et nende laulja Mihkel Uba pildistab muuhulgas
bände ja kontserte. Tema töid vaadates tekkis veidralt hea tunne,
kuid ometi ei pööranud ma sellele äratundmisele tol hetkel
suuremat tähelepanu. Tuupisin üheksanda klassi eksamiteks,
tegelesin showtantsuga ja püüdsin omal käel kitarri õppida. Kiire
oli.
Esimene suurem
üritus, kus minu nime taha kirjutati „fotograaf“, oli 2011.
aasta Green Christmas Rakveres. Õppisin juba Tartu Kõrgemas
Kunstikoolis ning esimeste tööpingutuste ja õppelaenu abiga olin
suutnud endale soetada tippotsa kaamera. Pildistasin teadmisega, et
rahalisi võimalusi uue varustuse ostuks niipea ei tule, seega
valisin hoolega iga kaadrit ja nägin vaimusilmas õudukaid surevast
katikust ja hääbuvast sensorist. Pean end siiamaani säästlikuks
fotograafiks. Kui kontserdi iseloom lubab, jälgin laval toimuvat,
püüan ette aimata, kuidas keegi käitub, ootan oma hetke ja
vajutan. Ma ei ole sarivõtte fänn.
2012. aasta
alguses toimus Rock Cafes Black Label Society kontsert. Esimest korda
elus pidin alla kirjutama autori- ja kasutusõiguste lepingule ja
puutusin kokku iga kontserfotograafi kuldreegiga „three songs,
no flash“. Adrenaliin ja hirm, et mul ei õnnestu esimese kolme
loo ajal piisavalt häid pilte saada, sõitis kõigist mu
katikuparanoiadest tuimalt üle ja see oli ilmselt esimene ja viimane
kord, kus ma nii lühikese aja jooksul sellise massi kaadreid olen
tulistanud.
Edasi tulid juba
Lacuna Coil, Fear Factory, Rival Sons, Seether ja ebareaalne hunnik
kodumaiseid artiste. Lisaks kontserdite pildistamisele hakkasin saama
kirju bändidele promopiltide tegemiseks. Varsti lisandusid ka
albumikujundused, plakatid ja kõikvõimalik muu kola, mida tegutsev
bänd reklaamimiseks vajab. Õppisin jooksult ja haarasin igast
huvipakkuvast ideest kinni, sest võimalus teha täpselt seda, mida
tahtsin, andis tohutu hunniku energiat. Minust sai maniakk. Olin
leidnud oma legaalse narkootikumi.
***
Nagu iga sõltlane, vajan pidevalt
rohkem. Tean, et kuigi väikeses Eestis tegutseb suhtarvuliselt palju
andekaid muusikuid, on minu tööl siiski piirid. Kui muusikast
saadava kaifi eest oles võimalik ära elada, käiksin oma stuudios
ainult bände pildistamas ja pilli mängimas. Tegelikkuses mahub mu
igapäeva ka palju muud foto- ja kujundustööd.
Kui lava ees sõltun
valgustajate armust ja kontsertpaiga eripäradest, siis stuudios olen
iseenda jumal. Naudin fotograafia tehnilisust ja keerukaid
väljakutseid. Kehvad tingimused erutavad mind sama palju kui
varustust täis riiul. Peamiselt pildistan inimesi- lisaks muusikale
ka moodi, portreesid ja akte. Ent ellujäämiseks tuleb teha ka muud.
Olen aru saanud, et ainus võimalus iseenda jäärapäisusega
võitlemiseks on püüda seda petta. Otsin igas
mitte-nii-väga-minulikus projektis midagi huvipakkuvat ja sütitavat.
Väänan kinnisvarafotode jaoks seinu sirgu ja mõtlen, kuidas see
töötlusoskuse tasemel hoiab või pildistan tootekataloogi jaoks
kruve ja naeran omaette, kui „metal“ see on. Väikesed asjad.
Tundub ebatõenäoline, et keegi saaks
olla rokkfotograaf ilma sisemise motiveerituse ja armastuseta muusika
vastu. Range tööplaan või kindel kuupalk puuduvad ning mis
kontserte puudutab, siis nende pildistamise eest pigem ei maksta.
Olen õppinud seda hindama. Pildistan pigem emotsiooni ja kogu
protsess on minu jaoks väga isiklik. Nii meeldib mulle ise valida,
keda või kuidas jäädvustan. Raha eest kontserdi pildistamine on
teistsugune. See on küll suurepärane töö, kuid siiski töö.
Minu süda kuulub peamiselt vanakooli
rokkmuusikale. Olla live-fotograaf aastal 2015 on mingis mõttes
võidujooks ajaga. Mick Jagger on 71, Ozzy Osbourne 66. Mötley Crüe
teeb oma viimast tuuri, Axl Rose ei oska enam laulda... Saate isegi
aru, kuhu see rada viib.
Eelmisel aastal õnnestus mul
pildistada Led Zeppelini vokalisti Robert Planti tema uue koosseisuga
The Sensational Space Shifters. Seisin lava ees, silmad kinni, ja
peaaegu ei uskunud, et kuulen Whole Lotta Love'i või Going
To California't lives, päriselt, originaalesitaja suust. Või et
kõik need inimesed minu ümber saavad endale ilusa mälestuse, aga
mina lähen koju ja võtan oma fotod kaasa. Mul on keeruline
selgitada, kui palju see minu jaoks tähendab.
Live annab
võimaluse muusikutega vahetult kokku puutuda ning tihti kujuneb
tehtud fotodest esimene samm mõne muu projekti tarvis. See on nagu
visiitkaart enne potentsiaalse koostöö alustamist. Kahepoolne
katsetus ja esimene käepigistus bändiga. Ometi ei mõtle ma
igapäevaselt sellele, kui kaugele minu looming ulatub või kelle
silmad seda näevad.
2012. aastal
pildistasin Tartu Genialistide klubis Tõnis Mägit ja Kärt
Johansoni. Sattusin kontserdile pooljuhuslikult, publikut oli vähe
ja valitses väga intiimne õhkkond. Tegin kogu kontserdi jooksul
kokku umbes kümme fotot. Mõtlesin, kas keegi peale minu tajub
tekkinud atmosfööri sama hingestatult või kui paljud inimesed mind
vihkava pilguga vaatavad, kui peegliklõps pinget lõhub. Hiljem
panin pildid kodulehele üles ja mõne päeva pärast meilboksi
avades oli seal kiri „Tere, ma olen Tõnis Mägi ja...“. Selgus,
et ta oli fotosid näinud ja neis selle sama emotsiooni ära tabanud.
Sellistest väikestest
äratundmishetkedest mu töö koosnebki. Olen õnnelik, et paljudest
muusikutest, kelle loomingut väga austan, on tänaseks saanud minu
sõbrad või tuttavad. On mõõtmatult vägev jäädvustada, mida
armastan ning anda oma panus muusika visuaalse poole tõlgendamisel.
Mõelda, et järsku aitab minu looming millelgi kaduval elus püsida.
Vaatan pidevalt edasi. Väljapoole.
Olen teadlik, et suur osa on juhusel. Ma ei tea, milline järgmine
töö kujuneb mingis mõttes murranguliseks ning seetõttu annan
endast kõik, et pidevalt tugevat taset hoida. Ma ei tea, kuhu ma
välja jõuan, aga oma silmis on mul paremuselt teine töö maailmas.
Selle esinumbriga ma veel tegelen. Üksinda kodus. Pill käes.
