Ah, teate... Mind tabas vastu ööd kohvitassi kõrval mingi sentimentaalsushetk, mis pani tahtma teiega jagada üht kildu oma igapäevast. Hommikust tasub vist juba ainult pilte vaadata, siis on mul raudselt piinlik...
Lihtsalt täna. Sain Deivilt kõne, et lehereklaami jaoks oleks väga kiirelt vaja paar klõpsu "Ooperifantoomist". Järgmine hetk oli kell miljon, etendus just lõppenud ja jooksin suurde majja. Lavamehed võtsid juba asju maha, valgustaja oli lambid kinni pannud. Selline tüüpiline tööpäeva lõppemise meeleolu. Ja siis, nagu välk selgest taevast, mingi shuut, mis end vahele hakib. Koit kohendas kiirelt grimmi, lambid pandi uuesti põlema ja mul läks täpselt 5 minutit ja 1 sekund, et saada 30 trükivalmis pilti. Ei mingit juhendamist, ei mingit sättimist. Poos. Poos. Poos. Klõps. Klõps. Klõps.
See viimane aasta läheb mingis täielikus udus. Mu "päristöö" ja teater ja kogu muu hullumaja. Kogu aeg on kiire, iga päev koosneb nii paljudest niisugustest kildudest, et ei jõua poolegagi väljapoole eputada. Ja siin kiirelt pilte üle käies tuli kuidagi tahtmine jagada seda mõtet, et vahepeal on ikka hullult äge, kui asjad sujuvad, sest inimesed, kes neid asju teevad, teavad, mis värk on. Keegi ei katseta. Asjad. Lihtsalt. Saavad. Tehtud. Hästi. Mis siis, et kõik on tegelt väsinud ja kõigil on kopp ees.
Mõnu ja valu astuvad koos. Aitäh, miljon inimest, et minuga kaasa tripite, kuigi te ise seda ei teagi.
